Miks meie haridussüsteem ei ole tulemuslik?

Sest tünnitäis vett ei mahu kohvitassi.

Robert Kiyosaki (raamatusarja „Rikas isa, vaene isa“ autor) pühendas esimese poole oma elust sellele, et ennast ärimaailmas tõestada. Teise poole on ta pühendanud inimeste finantsintelligentsuse tõstmisele. Kiyosaki seletab äärmiselt lihtsalt miks koolisüsteem ei ole kaugeltki täiuslik. Kirjaniku sõnul üritab kool valada tünnitäit vett kohvitassi. Ja mis juhtub? Kõik mis sinna sisse ei mahu, voolab üle ääre.

Selgitan teile , mida selle kujundi all täpsemalt on mõeldud. Piltlikult öeldes on tünnitäis vett informatsioon ja kohvitass inimese mõistus. Kool üritab võtta maailma „kõikide võimaluste merest” kõige olulisema tünnitäie ja mahutada see kogus ühte kohvitassi. Esmalt ei suudeta aga kokku leppida, milline on see kõige olulisem sisu, mis selles tünnis peab olema. Millegi pärast arvatakse, et just selline tünnitäis on vajalik ja kõik oluline peab sinna ära mahtuma. Nii palju kui on erinevaid inimesi,on erinevaid arvamusi mida peaks tünn sisaldama. Üks ütleb, et matemaatika on kõige tähtsam, teine , et selleks on hoopis kunst ja kolmas arvab üldse, et filosoofia on oluline

Tegelikult on üsna selge, et selline vaidlus ei lõppe iialgi kuna põhineb vääratel eeldustel. Üheks eelduseks on, et on võimalik määratleda oluline informatsioon kõikide indiviidide jaoks. See, mis on oluline minu jaoks, ei pruugi seda olla absoluutselt mitte sinu jaoks.

Arvatakse, et on teatud hulk informatsiooni mis tuleks kõigil omandada. Mina arvan aga et ei ole võimalik määrata seda, mida kõigil vaja teada on.

Teine eeldus on, et informatsioon ei aegu. Maailm muutub ja tõekspidamised muutuvad pidevalt. 500 aastat tagasi toimusid muutused palju aeglasemalt. See, mis oli ühel päeval tõde, osutus saja aasta pärast valeks. Täna muutub maailm kümneid kordi kiiremini. Kümme aastat tagasi olnud tõekspidamised on tänaseks juba muutunud. Viis aastat vana arvuti on iganenud. "Mis mõttes su telefoniga ei saa muusikat kuulata ja pilte teha?" Tõesti, on olemas kohati muutumatut informatsiooni, nagu kultuur, ajalugu või matemaatika, aga isegi ajaloo tõlgendused muutuvad ajas.

Kolmas ebaõige eeldus on, et tünnitäis informatsiooni vabastab inimese kogu potentsiaali ja ta on võimeline selle kõik vastu võtma. On tõsiasi, et inimesel on potentsiaal vastu võtta mitmeid sadu ja isegi tuhandeid tünne informatsiooni, ms aga ei tähenda, et ta selleks tegelikult suuteline on. Kui inimene on võimeline vastu võtma ainult ühe tassitäie, siis enam informatsiooni peale valades ei muutu tass ju suuremaks. Olen nõus, et ajapikku saab väiksest pitsist tass ja sealt edasi suurem kruus ja andekamatel lausa kauss aga sellegi poolest ei vallanda see kogu potentsiaali võtta vastu tünnide viisi teadmisi. Arvamus, et sisu laiendab raame on ebaõige eeldus. Rohkem lapsi ühte ruumi surudes, ei muutu klassiruum suuremaks.

Selle asemel, et võtta eesmärgiks sisu, peaks keskenduma raamide laiendamisele. Hoopis rohkem peaks pöörama tähelepanu protsessidele ja inimese vastuvõtlikkuse suurendamisele. Viis, kuidas inimene sisu vastu võtab, töötleb, talletab ja kasutab, on palju olulisem, kui informatsioon ise. Informatsiooni leidmine, sellest kokkuvõtte tegemine, lihtsustamine ja teistele edastamine on tänapäeval väga olulised oskused. Keskendudes sellele, et inimesel oleks oskused maailmas toime tulla, leiavad teadmised ja teooriad ta ise üles. Üsna oluline faktor selle juures on, et inimene leiab need teadmised, mis sellel hetkel kehtivad. Ja nii õpib inimene ette nägema tuleviku suundumusi.

Kool peaks keskenduma oskustele ja tehnikatele, nagu näiteks mälutreenimineja eneseväljendusoskuse arendamine. Kool peaks edendama loovust, et inimesed kasutaksid ära oma potentsiaali ja suudaksid ise luua uudseid lahendusi. Kool peaks juhtima tähelepanu õigetele väärtustele nagu pere, tervis, loodus, säästlikkus ja hoolivus.

Kokkuvõtteks, võiks kooli eesmärk olla aidata inimesel kujuneda isiksuseks, kes suudab ühiskonnas toimida ning jätkusuutlikku ja tasakaalustatud elu elada. Pigem keskenduda sellele, et inimene leiaks oma anded ja huvid ning pühendaks oma elu asjadele, mis teda tõeliselt õnnelikuks teevad. Kas on võimalik, et kõik inimesed teevad asju mida neile meeldib teha? Mis saab neist asjadest, mis peavad saama tehtud aga mida paljudele teha ei meeldi? Ma usun, et siin tulebki mängu inimese loovus - ta lihtsalt leiab viisi kuidas vajalik asi meeldivalt joonde ajada.

Aitab virisemisest! Kellele meeldivad inimesed, kes teevad midagi maatasa ja ise mingeid lahendus ei paku? Usun, et mitte just paljudele. Ja sellepärast kutsungi sind üles TEGUTSEMA! Tee midagi iga päev, et sinu raamistik laieneks, et sa muutuksid paremaks inimeseks, ja et kasutaksid oma kogu potentsiaali. Kui sa iga päev saadad midagi korda, et olla 0,002% parem, siis aasta pärast oled sa 100% parem, kahe pärast 400% ja kolme aasta pärast juba 8 korda parem kui sa oled täna.

Kui piisavalt palju inimesi nii toimiks, leiaks ühiskonnas aset positiivne surve, mis suunaks meie haridussüsteemi õigemale teele. Meie eesmärk on anda Sulle ja paljudele teistele inspiratsiooni ja ideid oma raamistiku avardamiseks. KRS'i missioon on anda inimestele ideid, kuidas oma elu paremaks muuta. Vaata krs.ee ("Kõik Räägivad Sellest")

Aita meil seda missiooni täita

Saada see postitus oma sõbrale ("Kõik Räägivad Sellest")

Kindlasti soovitan vaadata 10 min videot, mis näitab kui võimas on inimese aju potentsiaal.

Kindlast tasub lugeda inglisekeelset artiklit: Haridussüsteem tuleb keerata peapeale

Väga inspireeriv on Bill Gates’i nägemus haridusest. Vaata videot.

Esimene osa (10 minutit) räägib malaariast (teemast väljas) ja teine osa on haridusest ning selle prandamisest. Soovitan mõlemat ning eriti just viimast osa. Traditsioonilisele kooliharidusele on mitmeid alternatiive ning üks nendest on Unschooling. Google’i otsingumootorisse sisse trükkides võib leida päris palju huvitavad materjali. Soovitan lähemalt uurida.

jälgi mind twitteris: http://twitter.com/mihkelnurm

Häppening - kunst või nali?

Lugemisaeg: 3 minutit

Mis asi on häppening? See on nagu see Michael Jacksoni dance tribute või „jäätumine” Grand Centralis (Frozen Grand Central).

Terve suve on Artland organiseerinud noortele võimaluse ennast vabalt väljendada, just nii nagu nemad seda soovivad. Lepitakse kokku aeg ja koht, pannakse muusika peale ja tehakse showd, lihtsalt improviseeritakse. Täielik vabadus, võimalus murda lahti rutiinist ja teha midagi elavat ja ilusat. Nüüd on aeg viia see järgmisele tasemele. Korraldada midagi, mis oleks tõeliselt fun ja väljakutsuv. Inspireerituna „Improv Everywhere” ettevõtmistest tahaksin siinkohal teha üleskutse kõigile kellele meeldib organiseeritud lõbutsemine. Nimelt võiks Eestis korralda häppeninge.

Mis on häppening?

Häppenig on stseen, mis on korraldatud avalikus kohas ja pealtnäha täiesti tavaliste inimestega. See tähendab seda, et grupp mõtleb välja mõne huvitava stseeni, mis oleks midagi väga ebatavalist ja see lihtsalt näideldakse avalikus kohas. Selleks ei pea olema näitleja aga sellegi poolest on vaja avatud ja julget suhtumist.

Kust sai asi alguse?

Üks häppeningide gurusid on Charlie Todd, kes alustas sellega New York’is ja tänaseks on see üle maailma levinu. Charlie Todd mõtles sõpradega paari juues, et võiks vähe nalja teha ja otsustasid näidelda, et üks nendest on kuulus muusik. Kuna Charlie on näitleja, siis esimene tüng oli niivõrd hea, et sellest inspireerituna hakkas ta korraldama ebatavalisi sündmusi avalikes kohtades.

Näiteid:

Näiteks kogus ta hulga rahvast kokku kellega mindi talvel metroosse sõitma, ainult, et kõik olid ilma püksata. Aluspükste väel ringi sõites käitusid inimesed (osalejad) nii nagu poleks midagi selles erilist, et neil pükse jalas ei ole. Ülejäänud rahvas aga vahtis täiesti jahmunult ja ei osanud midagi peale hakata. Sellega sai ta nii palju kuulsust, et kõik suuremad lehed kirjutasid sellest.

Teine väga ilmekas näide on sellest, kuidas mindi rongijaama (Frozen Grand Central) ja täpsel kellajal jäid kõik osalejad liikumatult seisma just sellesse asendisse, mis nad parasjagu olid. Nii seisti viis minutit ja ülejäänud rahvas (publik) vahtis nõutult ringi ja ei suutnud ära imestada, mis toimub. Viis minutit läbi, jätkasid kõik oma teed nagu midagi poleks juhtunud.

Kolmas näide on sellest, kuidas Stockholmis korraldati Michael Jacksoni dance tribute, kus suvalisel hetkel, keset T-Centraleni platsi, hakkas MJ muusika järgi tantsima üks kutt. Koheselt liitusid temaga umbes kümme inimest ja siis hakkas neid massiliselt juurde tulema. Kuni lõpuks oli mitusada inimest tantsimas sama tantsu.

Sellest inspireerituna tehti sama asi ka Eestis ära. Loe selle kohta Michael Jacksoni Tribute Tallinnas ja kui sulle see meeldib, ühine meie üleskutsega.

Üleskutse:

Ühinegem, et korraldada huvitavaid „Missioone” (stseene) ja lõbustada ennast ning teisi ebatavaliste sündmustega avalikes kohtades.

Meiega liitumiseks mine:

http://groups.google.com/group/eestihappening

või kirjuta oma soovist eestihappening@googlegroups.com

>> On ka selline asi nagu The Urban Prankster Network, kus võid Eesti grupiga liituda.

>> Kui sulle see teema meeldis, siis jaga linki sõbraga ja liitu RSS vooluga.

>> Artlandi kohta rohkem infot Kunst Rahvani postituses ja Artland facebookis

>> Jälgi mind twitteris: http://twitter.com/mihkelnurm

"Kui muidu pulli ei saa, siis peab ise pulli tegema!"

Michael Jackson Dance Tribute Tallinnas

See millest täna kõik räägivad on kindlasti Michael Jacksoni sünnipäeva puhul korraldatud Dance Tribute. 29. augustiks korraldati, Ahto ja tema ilusate abiliste poolt Michael Jacksoni auks häppening. Ja siin on väike sissevaade, kuidas kogu üritus kulges.

Peale seda kui 8. Juuli 2009 korraldati Stockholmis M. Jacksoni auks tribuut (ehk austusavaldus) hakkasid mõtted liikuma ka Eesti fännide seas ning initsiatiivi võttis enda kätte Ahto. Kõigepealt liikus orkutis ringi informatsioon, et Tallinnas on selline asi tulemas ja kui soovid osaleda, saada kiri MJTributeEst@hotmail.com ning oledki sees. Varsti tuli kiri, et alguses oli küll plaanitud kogu asi juba 30. juuli teha kuid tehnilistest takistustest olenevalt lükati asi edasi 29ndaks augustiks, mis on Michael Jacksoni sünnipäev. 28ndal toimus proov A le Coq Arena parklas, kus kõik osalejad olid jaotatud gruppidesse ja kaunid tantsutüdrukud õpetasid neile kava. Kava oli Michael Jacksoni loost „Beat it” mugandatud versioon, mis sai üsna kiiresti läbi võetud ja siis mitu korda harjutatud.

Proovi ajal tehti selgeks kogu logistika ja need kes omale T-särgid olid tellinud, said need nüüd kätte. T-särk on päris ilusa disainiga, kus rinnapeal on neoon värvi süda, mis on moodustatud M.J. lugude nimedest ja mehe enda kujutisest. Proov edukalt lõppenud, mindi ootusärevalt järgmist päeva ootama. Laupäeval kell 17:30 kogunesid osalejad Vabaduse väljakule, kus samal ajal toimusid trikiratturite võistlused ja tänavakorvpall. Keset väljakut oli püsti pandud (lihtsas keeles nn) hüppekad, mis segas natuke kogu meie üritust. Õnneks või kahjuks oli just ka vihma sadanud, mis oli väikeseks takistuseks meile ja üsna suureks takistuseks trikiratturitele. Hoolimata kõigest, olid kõik valmis ja kogu show hakkas pihta täpselt 17:49. Rämbi otsa roninud Ahto tegi „Beat it” loo järgi otsa lahti ning temaga ühinesid umbes kümnene punt. Peagi liitusid veel umbes sada inimest ja siis veel umbes sada, mis tekitas päris mõnusa massiefekti. Tants tuli hea ja rahvale tundus meeldivat, hoolimata sellest, et väljaku keskel olev ehitis jaotas kogu grupi osadeks ja päris seda momenti ei tekkinud kus sajad inimesed on ühes pundis tantsimas, mida Stockholmi videotest võib näha.

Samal päeval kell pool kolm tuli postkasti mail, et üritust korratakse kell 21:00 Viru tänava ülekäigu rajal. Kuna esimene üritus läks natuke vett vedama, siis oli päris hea, et sai uuesti proovida. Pealegi olin mina esimesel korral piisavalt närvis, et unustasin pooled liigutused ära, kuigi enne ma teadsin neid une pealt. Niisiis koguneski jälle paarsada inimest Viru tänava ülekäiguraja juurde, ning õhk oli täis ootusärevust. Keegi väga täpselt ei teadnud mida tegema peab, kuhu poole täpselt tantsitakse ja millal keegi sisse peab minema. Naljakas oli vaadata kuidas äkki tekkis ülekäiguraja juurde hulk inimesi, kes ei plaaninudki üle tee minna ja millegi pärast oli jube paljudel kaamerad väljas. Üsna täpselt kell üheksa hakkas auto kõlaritest mängima vana tuttav „Beat it” ja kõik kolm- või nelisada inimest astusid sõrmi nipsutades autoteele. Rahvast oli nii palju, et kogu heli sumbus kuhugi ära ja liigutusi tuli teha tunde järgi. Kes luges peas rütmi, kes tegi naljakaid hääli: ”Tüü rü rü rü tum… tüü rü tum tum, boom, boom, hop, hop, tsah, puhh” (nagu mina), et paremini rütmis püsida. Tants edukalt sooritatud, tuli korraks suur aplaus ja rõõmu hüüded ning kõik jätkasid nagu poleks midagi erilist juhtunud. Üleolevas meeleolus jäädi veel muljeid vahetama ja siis läksid kõik oma teed.


Kokkuvõte:
Kindlasti peab au andma Ahtole ja tema abilistele, sest on väga suur saavutus nii palju inimesi kokku saada ja logistiliselt kõik tööle panna, eriti kui asi peab saladuses püsima. Tunda on, et sellise asja korraldamine vajab kogemust, mida Eestlaste praktikas väga palju veele ei ole. Minu jaoks on õppetund see, et häppeningi korraldamise puhul on võtme sõna ajastus. Kõik peavad täpselt teadma kus ja millal asi algab. Selleks tuleb kokku leppida mingid signaalid või märguanded. Teine oluline asi on kommunikatsioon: suhtlus peab olema efektiivne ja üheselt mõistetav. Kui üks mail ütleb, et alustame kell 17:45 ja teine 18:00, siis võib midagi väga valesti minna. Või kui pooled arvavad, et ühele poole tantsitakse ja teised arvavad, et teisele poole, siis võib ka pudru ja kapsad tulla. Selgus ennekõike! Aga mis seal kurta, lõpuks laabus kõik suurepäraselt

Aga mis edasi?
Mina ütlen, et teeme veel!
Kuidas oleks kui korraldaks veel selliseid Häppeninge?
Liitu grupiga Facebookis.
Tule listi, mille abil organiseerime järgmise ürituse: http://su.pr/2uhXYS
Loe kindlasti Mis asi on Häppening?
Kes ei ole Michael Jacksoni dance tribute'i videosid vaadanud siis: http://su.pr/26P35y

NB! Plaanis on MJ tribute’ist selline video kokku lõigata kus me saaksime pildi erinevate nurkade alt ning paneks muusika korralikult taustaks. Kui sul on video või pilte 29ndal toimunud üritusest, siis võta palun ühendust: mjtributeest@hotmail.com ja siis räägime edasi mis teha võiks. Tore on vaadata kui on üks korralik video erinevate nurkade alt. Eriti lahe on meenutada seda kümne aasta pärast!

Mis asi on Twitter?

Mis asi on Twitter ja milleks see hea on?

Kui mina esimest korda Twitterist kuulsin tundus mulle, et tegemist on ikka päris mõttetu asjaga, kuid tänaseks olen leidnud lihtsuses peitub geniaalsus.

Mis see siis täpselt on?

Põhimõte on selles, et sa saad saata 140 tähemärgilise sõnumi, umbes nagu telefonis. Üks sõnum on ainult 140 tähemärki korraga. Sellepärast ei saa seda tegelikult nimetada blogiks.

Küsimus tekkib, et kellele sa selle sõnumi siis saadad? Sõnum läheb kõigile neile, kes sind Twitteris jälgivad. Sa võid ise valida keda sina jälgid ehk sõnumeid loed ja teised saavad sinu sõnumeid lugeda.

Ja miks see hea on?

Miks on sõnumit saatmine kasulik. Eks igaüks leiab ise enda kasu või kasutuse aga tähelepanu juhtimiseks tooksin siin mõned näited. Esimene oluline asi on see, et paljud inimesed küll kasutavad Orkutit, Facebooki, Blogi ja mõned ka MySpace’i, kuid tegelik elu käib kõigi nende asjade vahepeal. Eelnimetatud kanalite kaudu me saame kursis olla mingite protsesside tulemustega. Keegi paneb pilte üles või kirjutab oma mõtted blogis, siis see on enamasti mingi asja tulemus: lugesin raamatut ja tekkis mõte; käisin reisil ja tegin pilte. Samas huvitab inimesi ka protsess ja siin tuleb appi Twitter. Sa ei kirjuta blogisse ja ei saada sõbrale sõnumit, et „uus Kiyosaki raamat on väga hea, eriti teine peatükk” või „sain kiiruskaameraga trahvi. Haapsalu mnt 35km tuleb võtta rahulikult” või „Kristiine keskuses jagatakse tasuta jäätist” või „Olen Londonis väitlus MM’il. Esimese vooru võitsime.” Sa ei tee seda aga tore oleks ju teada ja selleks ei pea tervet blogi kirjutama. Enamasti jälgitakse Twitteris neid inimesi, kellest sa mingil põhjusel hoolid: kas ta on sinu jaoks autoriteet või lihtsalt hea sõber või on tal head informatsiooni ja mõtteid. Näiteks oleks päris huvitav teada, milliseid raamatuid loeb sinu lemmik kirjanik.

Keda valib valimistel Savisaar?

Kust tulevad Peeter Oja naljad?

Mis hobidega tegeleb Peep Vain?

Kuist saab Chalice oma muusikale inspiratsiooni?

Sa ei teadnudki, et sinu onu kirjutab raamatut?

Sul polnud õrna aimugu, et sinu eks tüdruk on Londonis ja menukas bändis laulja?

Sinu parim sõber tantsib salsat?

Nüüd sa tead!

Mida mina veel leian kasulikuna Twitteris on see, et informatsioon liigub meeletu kiirusega ja ma saan valida millist informatsiooni ma tarbin. Hoopis parem on jälgida inimesi kes on minu jaoks autoriteedid. Kui Tony Robbins saadab lingi, siis ma juba tean mis teemal ja mis kvaliteeti on oodata. Mõnes mõttes, teevad info sorteerimise töö ära omaala eksperdid ja mina saan valida kas ma jälgin neid või mitte.

Kokkuvõte, et mida on siis võimalik Twitterist saada

1) Jälgida protsessi – kuidas Kerli oma loole sõnad sai?

2) Õppida inimeste isiksusi paremini tundma – Kuidas sõbranna shokolaadi sõltuvusega võitleb?

3) Mida sõbrad arvavad ja eelistavad – Uus Potteri film on rohkem suhte draama kui maagia.

4) Mida sinu kangelane, autoriteet, iidol teeb? – Vain töötab uue koolituse kallal.

Tegelikult on palju veel ja rohkem saada sa teada:

Kõik näited on välja mõeldud ja sarnasused päriseluga on juhuslikud.

Inglisekeelne video Twitterist

http://www.youtube.com/watch?v=ddO9idmax0o

Seletab Twitterit ja selle lisasid eesti keeles

http://www.okia.ee/blog/2009/03/mis-on-twitter/

Jälgi mind Twitteris

http://twitter.com/mihkelnurm

Ma ei tea kas sa oled kuulnud, aga Kõik Räägivad Sellest
>>> krs.ee

Eesti otsib Visiooni!

Käimas on jälle Superstaari otsing, kuid mulle tundub, et täna on inimestel olulisemaid asju mida otsida. Käisin täna Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud õpitoas nimega „Demokraatia.” Läbi viis Peeter Jalakas ja kogu asi toimus von Krahlis. Kohal oli umbes 20 inimest ja esimese kahe tunniga jõuti lihtsalt üksteisega tuttavaks saada ja leppida kokku, mis järgmine samm saab olema. Mõnes mõttes oleks võinud esimesel korral ka midagi asjalikku teha, kuid samas oli väga hea teada saada milliste inimestega siis edaspidi on oodata koostööd teha ja mis on kellegi agenda. Kõigil oli konkreetne mure kurta ja probleem mida lahendada. Mina aga näen palju üldisemat probleemi, nimelt Eestil puudub visioon. See on üks kõige hullemaid asju mida saab ühe organisatsiooni või inimesega juhtuda: sa küll näed, aga pole visiooni.

Me oleme juba pikemat aega oma „Nokia” otsingul, ise teadmata, mis asi see Nokia üldse on. Tegelikult me ei otsigi Nokiat vaid visiooni. Visioon on pilt helgemast tulevikust ja sihist, kuhu me lõpuks jõuda tahame. See on läbi ajaloo väga selgelt tõestatud, et ükski organisatsioon, seal juures riik, ei saa ilma visioonita efektiivselt toimida. Nagu ütleb Seneca: „Kui sa ei tea, millisesse sadamasse sa sõuad, pole ükski tuul õige” Seni kui Eesti rahval ei ole eesmärki on meie liikumine sihitu ja lehvime nagu lipp vastavalt tuultele. Edu saavutamiseks ei ole tähtis, mis suunast tuul puhub vaid sellest, kuidas purjed on seatud. Eesti on tegelikult nii väike riik, et siin oleks võimalik korda saata väga suuri tegusid ja minu meelest on täiesti võimalik, et kogu rahval oleks pilt Eesti Visioonist. Nagu iga ettevõte ja selle töötajad peavad teadma oma visiooni, siis miks ei võiks olla ka riigil, poliitikutel ja rahval visioon. Näiteid ajaloost on mitmeid, kuidas on võimalik korda saata suuri tegusid kui kõik inimesed pingutavad ühise eesmärgi nimel. Selleks, et tulla edukalt masust välja on vaja pingutada ja rakendada energiat ühes suunas.

Sellised rasked ajad on alati olnud demokraatiale suureks ohuks, sest siis vajab rahvas kindlat suunda ja demokraatia on aeglane ning liiga „pehme” viis kuidas midagi ohjata. Nii tekivadki diktaatorid, sest siis on üks juht, üks suund ja tavaliselt ka üks vaenlane. Ma ei usu, et ka see oleks lahendus. Lahendus võiks olla hoopis selles, et kõigepealt hakkaksid inimesed küsima endalt: „Mida saan mina riigi ja rahva jaoks teha?” Selle asemel, et pidevalt küsida, et miks riik ei tee seda ja teist. Igaüks võiks mõelda enda panusele. Mõelge, milline oleks ühiskond kui kõik nõnda mõtleksid? Selleasemel et olla ühiskonnas saaja rollis võiksid kõik midagi anda ja nii saavad kõik rikkamaks. On näha, et inimestel on vaja sihti. Miks „Eesti viie aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka” erakond valimised võitis, oli tõenäoliselt põhjustatud sellest, et nad andsid konkreetse eesmärgi. Ka siin ma ei näe lahendust! Võime olla 5 aasta pärast viie rikkaima riigi hulgas aga mida see meile annab? Kuidas üldse mõõta rikkust? Arvan, et ainuke viis kuidas see eesmärk võiks realiseeruda on siis kui kõik teised lihtsalt vaesuvad kiiremini kui meie. Nii olemegi ühte moodi vaesed ja meie ühe vähem vaeste seas.

Lahendus võiks näida pigem selles, et kaotada küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” ja asendada see küsimusega: „Millist Eestit me tahame?” President Ilves märkis oma kõnes, et oluline on tegeleda tulevikku vaatamisega ja visiooni loomisega:

Ilves pidukõnes: peame vaatama tuleviku suunas!

Hea loomerahvas.

Üks põhjus, miks demokraatlikel õigusriikidel on üldjoontes läinud paremini kui kõikvõimalikel alternatiividel, seisneb selles, et Vaimul on demokraatias vägi.

Aga Vaimul on Võim ja vägi vaid juhul, kui Vaim pakub ideesid ja visiooni, ega piirdu kommentaaridega Võimu väntamistele.

Vaimul on vägi ka siis, kui ta asub argumentide ja mõistuse jõuga kodaniku positsioonile tema põhiõiguste kaitseks. /…/

Lõpuks ilmutab Vaimu vägi end alati kodanike tahte kaudu.

Meil on aeg liikuda tuleviku suunas ja võtta uued sihid. Ma usun, et täna ei ole probleemiks majanduskriis vaid hoopis väärtustekriisis. Nagu ütles Meelis Adonen: „Kas see kui ei saa poest enam valimatult asju osta on majandussurutis?” Tegelikult peaksime pöörama tähelepanu sellele, et asjad meie elus ei olegi nii olulised, sest nagu näha, me võime nendest väga lihtsalt ilma jääda. Peaksime vaatama üle, mida me siis tegelikult väärtustame, mis on see mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja milline elu on jätkusuutlik.

Ma tean, et võidelda, on vaja vaenlast. Hitler võttis juudid, USA mõtles välja terroristid ja Eestlaste vaenlased olid Venelased jne. Selle asemel, et võtta vaenlaseks teist riiki või rahvast, näen Eesti rahva vaenlaseks järgmisi asju: HIV, enesetapud, alkoholism, ajast ja arust haridussüsteem, madal iive, mossis näod ja arutu tarbimine jne. Kui me nende probleemide põhjused suudaks lahendada, võiks öelda, et me oleme muutunud õnnelikumaks ühiskonnaks. Mis siis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb? Kas see kui uhke maja ees seisab Escalade või see, et meil on terved lapsed? Minu arvates on alkoholism ja enesetapud ühed selgemad märgid sellest, et inimesed ei ole õnnelikud. Ja õnnelikud ei ole nad sellepärast, et nende elus puudub tasakaal. Liiga palju väärtustakse asju inimestele ja suhtele, kuigi suhetest tuleb 80% meie rahulolust. Õige oleks võtta uueks eesmärgiks: „10 aastaga kõige õnnelikumaks rahvaks!” See oleks üks raske eesmärk ja tugev vaenlane keda seljatada aga ma usun, et me saaksime sellega hakkama. Ma isegi usun, et seda eesmärki oleks võimalik mõõta.

Kokkuvõttes oleks paslik küsida: „Mida mina teha saan?” Mina isiklikult mõtlen selle peale millist Eestit ma siis tahan? Siis avaldan ka mõned mõtted blogis ja otsin endale mõttekaaslasi, positiivseid liidreid, kes jagavad minuga samu väärtusi. Üks parim koht selleks võiks olla kindlasti interneti keskkond ja selleks lõin Facebookis grupi nimega Eesti Visioon. Kindlasti tasub ka osa võtta Eesti Visiooni õpitoast, mis Septembrist käima läheb. Kutsun kõiki üles, seda teemat arutama ja tegutsema!

Ma ei tea kas sa oled kuulnud aga Kõik Räägivad Sellest

>>> krs.ee

Eesti Otsib Superstaari

Käimas on eelvoorud. 22 ja 23 august tuleb Tallinnas Rotermanni keksuse juures kõva andmine aga kas kogu see trall on seda väärt? Palju me neid superstaare siis valime?

Ma ei taha midagi ette heita aga kas see kord ei oleks võinud tulla välja millegi uuega?

Meil väikses Eestis on selle superstaari valimisega mitu probleemi. Üks on lihtsalt see, et kuidagi väike on see tiik kust üritada pidevalt suuri kalu püüda. Võib ju tõsi olla, et kvaliteet läheb paremaks ja rahvale läheb peale aga minu jaoks muutub see sama igavaks kui eurovisioon seda aastate jooksul on muutunud. Sellepärast võikski olla vaheldus ja näiteks otsida superstaari hoopis tantsijate hulgast. Välismaa kanalites on väga populaarsed võistlused „So you think you can dance” mis võiks tähendada „nii, et sa arvad, et sa oskad tantsida.” Ütleme nii, et seda saadet vaadates silmarõõmu on meeletult, emotsioonid on alati kõrgel ning kunagi ei ole seda piinlikku momenti, et „nüüd pani valesti.” Usun, et Eestis on tantsijaid sama palju kui lauljaid ja siin võiks nii mõnigi talent kuskilt kolkast välja hüpata ja maailmatasemel tantsijaks osutuda. Oleme küll laulu rahvas aga tants on üks parimaid viise kuidas ennast väljendada ja samal ajal vormis hoida.

Saade nimega „Talendijaht” oli üks edukas üritus leida talendikaid inimesi ja tuua neid rahva ette. Mõnda talenti oli täitsa tore vaadata, kuid mõne teise puhul hakkas päris piinlik. Ja sellepärast meeldibki mulle MTÜ Artlandi konspetsioon, kus pakutakse inimestele võimalus ennast loovalt väljendada ja tänavakunstina saavad inimesed seda nautida. Seal ei ole mingit sundi, võistlust või hinnangut – see on kunst. Nagu öeldakse: „kunst pole kunsti teha, vaid kunst on kunstis kunsti näha!” Reegleid ei ole, tule ja tee on nende põhimõte. Üldse on see tore, et selline initsiatiiv on võetud ja lihtsalt nauditakse oma tegevust. Liiga tihti küsitakse, et miks midagi ei tehta. Näed, tehakse, lihtsalt ise peab tegema!

Artlandiga saab ennast kursis hoida:

krs.ee

või siis otsida Orkutist ja Facebookis gruppe nime alt Artland.

Mida teha Eesti taasiseseisvumispäeval?

1991. a. 20 august tähistab suure liidu surma ja uue elu algust

aga mida selle päevaga peale hakata?

Siin on 15 ideed:

1) Pane lipp välja!

2) Võta osa vabaduse väljaku avamisest.

3) Vii mõned lilled vabaduse monumendile. Isegi kui sulle see sammas ei meeldi oleks see õilis tegu ja muudaks monumenti ilusamaks.

4) Külasta oma esivanemaid ja palu, et nad räägiksid enda nooruspõlvest. Vahest on palju huvitavam kuulata päriselu lugusid huvitavatest sündmustest, sõjast ja seiklustest. Nii õpid tundma ajalugu ning kultuuri.

5) Küpseta kook. Midagi lihtsat, näiteks õunakook: www.toidutare.ee/retsept.php?id=5719

6) Vii lapsed (isegi kui nad on juba täiskasvanud) Snelli tiigi äärde parte toitma. Tore on lihtsalt aeg maha võtta ja midagi nii lihtsat teha.

7) Võta aega enda jaoks.

8) Mõtle küsimustele nagu: Mida saan mina oma riigi ja oma rahva jaoks ära teha? (J.F. Kennedy: „Don’t ask what country can do for you, ask what you can do for your country!””Ära küsi mida riik sinu jaoks teha saab, küsi, mida saad sina riigi jaoks teha!”)

9) Osale Neljapäeval , 20. augustil algusega kell 12 toimub von Krahli teatris Rataskaevu 10 töötuba teemal “ Demokraatia ja valitsemiskultuur Eestis”

10) Mine metsa ja hinga värsket õhku, ehk leiad mõne seenegi.

11) Meenuta rõõmsaid hetki minevikust.

12) Unista parematest aegadest tulevikus.

13) Ütle naabrile „Tere!” ja kui julged, küsi ka „Kuidas läheb?”

14) Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?” siis ära torise vaid vasta naeratusega ja ütle midagi rõõmsat!

15) Ütle oma kallimale või heale sõbrale kui väga sa temast hoolid?

Ma ei tea kas sa oled kuulnud aga Kõik Räägivad Sellest

>>> krs.ee