Friday, August 21, 2009

Eesti otsib Visiooni!

Käimas on jälle Superstaari otsing, kuid mulle tundub, et täna on inimestel olulisemaid asju mida otsida. Käisin täna Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud õpitoas nimega „Demokraatia.” Läbi viis Peeter Jalakas ja kogu asi toimus von Krahlis. Kohal oli umbes 20 inimest ja esimese kahe tunniga jõuti lihtsalt üksteisega tuttavaks saada ja leppida kokku, mis järgmine samm saab olema. Mõnes mõttes oleks võinud esimesel korral ka midagi asjalikku teha, kuid samas oli väga hea teada saada milliste inimestega siis edaspidi on oodata koostööd teha ja mis on kellegi agenda. Kõigil oli konkreetne mure kurta ja probleem mida lahendada. Mina aga näen palju üldisemat probleemi, nimelt Eestil puudub visioon. See on üks kõige hullemaid asju mida saab ühe organisatsiooni või inimesega juhtuda: sa küll näed, aga pole visiooni.


Me oleme juba pikemat aega oma „Nokia” otsingul, ise teadmata, mis asi see Nokia üldse on. Tegelikult me ei otsigi Nokiat vaid visiooni. Visioon on pilt helgemast tulevikust ja sihist, kuhu me lõpuks jõuda tahame. See on läbi ajaloo väga selgelt tõestatud, et ükski organisatsioon, seal juures riik, ei saa ilma visioonita efektiivselt toimida. Nagu ütleb Seneca: „Kui sa ei tea, millisesse sadamasse sa sõuad, pole ükski tuul õige” Seni kui Eesti rahval ei ole eesmärki on meie liikumine sihitu ja lehvime nagu lipp vastavalt tuultele. Edu saavutamiseks ei ole tähtis, mis suunast tuul puhub vaid sellest, kuidas purjed on seatud. Eesti on tegelikult nii väike riik, et siin oleks võimalik korda saata väga suuri tegusid ja minu meelest on täiesti võimalik, et kogu rahval oleks pilt Eesti Visioonist. Nagu iga ettevõte ja selle töötajad peavad teadma oma visiooni, siis miks ei võiks olla ka riigil, poliitikutel ja rahval visioon. Näiteid ajaloost on mitmeid, kuidas on võimalik korda saata suuri tegusid kui kõik inimesed pingutavad ühise eesmärgi nimel. Selleks, et tulla edukalt masust välja on vaja pingutada ja rakendada energiat ühes suunas.


Sellised rasked ajad on alati olnud demokraatiale suureks ohuks, sest siis vajab rahvas kindlat suunda ja demokraatia on aeglane ning liiga „pehme” viis kuidas midagi ohjata. Nii tekivadki diktaatorid, sest siis on üks juht, üks suund ja tavaliselt ka üks vaenlane. Ma ei usu, et ka see oleks lahendus. Lahendus võiks olla hoopis selles, et kõigepealt hakkaksid inimesed küsima endalt: „Mida saan mina riigi ja rahva jaoks teha?” Selle asemel, et pidevalt küsida, et miks riik ei tee seda ja teist. Igaüks võiks mõelda enda panusele. Mõelge, milline oleks ühiskond kui kõik nõnda mõtleksid? Selleasemel et olla ühiskonnas saaja rollis võiksid kõik midagi anda ja nii saavad kõik rikkamaks. On näha, et inimestel on vaja sihti. Miks „Eesti viie aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka” erakond valimised võitis, oli tõenäoliselt põhjustatud sellest, et nad andsid konkreetse eesmärgi. Ka siin ma ei näe lahendust! Võime olla 5 aasta pärast viie rikkaima riigi hulgas aga mida see meile annab? Kuidas üldse mõõta rikkust? Arvan, et ainuke viis kuidas see eesmärk võiks realiseeruda on siis kui kõik teised lihtsalt vaesuvad kiiremini kui meie. Nii olemegi ühte moodi vaesed ja meie ühe vähem vaeste seas.

Lahendus võiks näida pigem selles, et kaotada küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” ja asendada see küsimusega: „Millist Eestit me tahame?” President Ilves märkis oma kõnes, et oluline on tegeleda tulevikku vaatamisega ja visiooni loomisega:

Ilves pidukõnes: peame vaatama tuleviku suunas!

Hea loomerahvas.

Üks põhjus, miks demokraatlikel õigusriikidel on üldjoontes läinud paremini kui kõikvõimalikel alternatiividel, seisneb selles, et Vaimul on demokraatias vägi.

Aga Vaimul on Võim ja vägi vaid juhul, kui Vaim pakub ideesid ja visiooni, ega piirdu kommentaaridega Võimu väntamistele.

Vaimul on vägi ka siis, kui ta asub argumentide ja mõistuse jõuga kodaniku positsioonile tema põhiõiguste kaitseks. /…/

Lõpuks ilmutab Vaimu vägi end alati kodanike tahte kaudu.

Meil on aeg liikuda tuleviku suunas ja võtta uued sihid. Ma usun, et täna ei ole probleemiks majanduskriis vaid hoopis väärtustekriisis. Nagu ütles Meelis Adonen: „Kas see kui ei saa poest enam valimatult asju osta on majandussurutis?” Tegelikult peaksime pöörama tähelepanu sellele, et asjad meie elus ei olegi nii olulised, sest nagu näha, me võime nendest väga lihtsalt ilma jääda. Peaksime vaatama üle, mida me siis tegelikult väärtustame, mis on see mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja milline elu on jätkusuutlik.


Ma tean, et võidelda, on vaja vaenlast. Hitler võttis juudid, USA mõtles välja terroristid ja Eestlaste vaenlased olid Venelased jne. Selle asemel, et võtta vaenlaseks teist riiki või rahvast, näen Eesti rahva vaenlaseks järgmisi asju: HIV, enesetapud, alkoholism, ajast ja arust haridussüsteem, madal iive, mossis näod ja arutu tarbimine jne. Kui me nende probleemide põhjused suudaks lahendada, võiks öelda, et me oleme muutunud õnnelikumaks ühiskonnaks. Mis siis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb? Kas see kui uhke maja ees seisab Escalade või see, et meil on terved lapsed? Minu arvates on alkoholism ja enesetapud ühed selgemad märgid sellest, et inimesed ei ole õnnelikud. Ja õnnelikud ei ole nad sellepärast, et nende elus puudub tasakaal. Liiga palju väärtustakse asju inimestele ja suhtele, kuigi suhetest tuleb 80% meie rahulolust. Õige oleks võtta uueks eesmärgiks: „10 aastaga kõige õnnelikumaks rahvaks!” See oleks üks raske eesmärk ja tugev vaenlane keda seljatada aga ma usun, et me saaksime sellega hakkama. Ma isegi usun, et seda eesmärki oleks võimalik mõõta.


Kokkuvõttes oleks paslik küsida: „Mida mina teha saan?” Mina isiklikult mõtlen selle peale millist Eestit ma siis tahan? Siis avaldan ka mõned mõtted blogis ja otsin endale mõttekaaslasi, positiivseid liidreid, kes jagavad minuga samu väärtusi. Üks parim koht selleks võiks olla kindlasti interneti keskkond ja selleks lõin Facebookis grupi nimega Eesti Visioon. Kindlasti tasub ka osa võtta Eesti Visiooni õpitoast, mis Septembrist käima läheb. Kutsun kõiki üles, seda teemat arutama ja tegutsema!



Ma ei tea kas sa oled kuulnud aga Kõik Räägivad Sellest

>>> krs.ee

No comments:

Post a Comment